Geenius vestles helilooja Ardo Ran Varresega sellest, kuidas tehisaru mõjutab autoreid ning loomevaldkonda üldisemalt. Varres rääkis, kui nurjatu skeemi teel on AI võimeline muusikat looma, kuidas tehisaru maksma panna ning kui tumedaks võib kujuneda loomeinimeste tulevik.

https://geenius.delfi.ee/artikkel/120586146/see-on-nurjatu-skeem-helilooja-ardo-ran-varres-naeb-tehisarus-ohtu-loomeinimeste-tulevikule

• Muusikakeskkooli klarneti erialal lõpetanud Varres õppis näitlejaks, ent jõudis ikka muusika juurde tagasi.
• Lisaks oma muusika loomisele õpetab ta EMTAs muusikakultuuri ja muusikateadusi tudeerivaid üliõpilasi.
• Mulluse üldlaulupeo jaoks tellis laulupeo üldjuht Heli Jürgenson temalt ühendkooride kontserdi lõpulaulu.

Kohtusime Ardoga viimati vast nelja aasta eest. Või on neid juba viis? Venemaa tapatalgud Ukrainas ei olnud igatahes veel alanud. Mind oli vallutanud idee tuua mõnes teatris lavale vene kirjaniku Andrei Platonovi jutustus «Semjon» – või tema pikem lugu «Džan». Nendest tahtsin Ardole siis rääkida.

Arutada, kuidas võiks Platonovi tekstid muusika keele toel teatrikeelde tõlkida. Andsin talle Platonovi raamatud kaasa. Nüüd, kui kohtusime, tõi ta need mulle tagasi. Platonovit ei ole keegi teatrikeelde tõlkinud, aga kõik on veel võimalik.

Ardo tuleb EMTAst. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast. Võtab portfellist välja hunniku pabereid, mille tudengid käsitsi tihedat kirja täis kirjutanud. Heidan pilgu peale. Oskavad kirjutada küll. Tüdrukud ilusa, poisid vähem ilusa, kuid mitte lausa koleda käekirjaga. Vigu silma ei hakka. Miks käsitsi? Et arvestusel oleks välistatud abivahendite kasutamine. Internet, AI.

Üliõpilased on auditooriumis kirja pannud vastused Ardo küsimustele filmimuusika ja selle loomise kohta. Muusika filmis on nimelt see aine, mida Ardo EMTAs õpetab.

Minagi sain Ardoga tuttavaks läbi muusika, mida ta kirjutas ammustel aegadel minu doksarjale «Haiglalood» ja hiljem mitmele dokumentaalfilmile. Ammused ajad olid 25 aasta eest. Ardo oli siis noor. Alla kolmekümne. Mina keskealine. Nüüd on Ardo keskealine. Mina? Samuti.

Kasvamine

Ardo kasvamise kodu oli tele- ja raadiomaja vahel. Ei ole ta muusikute laps. Aga. Ema oskas viiulit mängida. Seina taga elas ja harjutas ERSO tšellist. Korrus kõrgemal elas Leo Normeti pere. Õues mängis Ardo Lepo Sumera tütre Kadri-Anniga. Isa oli kunagi Pätsu ajal saksofoni mänginud. Tädi oli klaveridotsent. Nii ei olnud muusikaga nakatumine võimatu.

Ema, ametilt kunstnik-kujundaja, oli pragmaatilise mõtlemisega. Poeg võiks astuda Kivimäel asuvasse muusikakeskkooli. Seal makstakse õpilastele stipendiumit. Astus. Alates 6. klassist hakkas õppima klarnetit.

Stipendiumit sai ka, aga selleni läks aega. Seda hakati maksma alles keskkoolis. Keskkooli lõpus oli stipendiumirublade koju viimiseks kilekotti vaja. Rubla kukkus kolinal, kroonini oli veel aega.

Déjà-vu tulevikku

Ei olnud Ardo unistuseks elukutseliseks muusikuks saada. Ta arvas end õppivat «kallakuga» koolis – nagu sõber inglise keele kallakuga koolis. Kui kallakuga kool läbi, võib sammud seada sinna, kuhu süda kutsub. Sai läbi. Kuhu süda kutsus? Déjà-vu olevat nägemus selle olukorra kohta, mida just nagu on kunagi enne olukorra toimumist nähtud. 1988. aastal nägi Ardo hoopis tulevikunägemust. Nägi, et ta astub lavakunstikateedrisse näitlejaks õppima – ja et kindlasti saab sinna sisse. 1988. aastal nägi ta ka üht päris asja ilma vu’ta – lavaka legendaarse 13. lennu lavastust «Hamlet».

1992. aastal sai nelja aasta tagune nägemus teoks. Ardost sai lavaka üliõpilane. Enne seda oli muusikakeskkooli lõpuaktus. Esinemine ERSOga Tõnu Kaljuste juhatusel. Ja siis läks klarnet riiulisse. Kallakuga kool oli läbi saanud.

Tahtsin lavale, mitte lava ette auku, ütleb Ardo oma valikute kohta. Tahtsin olla üleval, mitte all. Ise muigab. Aga küllap muige taga ka oma aja äratundmiste kõrvad paistavad.

Kerime aastaid. Nõnda ütles Ardo. Kerime. 2016. aastal peeti Rakvere teatris Kalju Komissarovi 70. sünnipäeva pidu. Maestro istus lava keskel tugitoolis. Lend lennu järel tema käe all lavakoolide lõpetanuid tuli lavale õpetajat tervitama ja õnnitlema. Ardo oma oli 17. lend. Komissarov tuli ühel hetkel Ardo juurde. «Mis pilli sa õppisid? Saksofoni?» – «Klarnetit.» – «Tead, kui sa lavakooli astusid, helistati mulle puhkpilli kateedrist. Helistaja ütles: «Ärge teda lavakooli võtke. Me tahame teda endale.»» Ma JUST võtan, olevat Komissarov sel hetkel mõelnud. Ja võttiski. Kaubeldi nagu lehma üle, ütleb Ardo. Ta arvab teadvat, kes oli helistaja, kuid jätab selle enda teada.

Elu muutev hetk oli see. Aga või me teame, millised hetked on või ei ole elu muutvad.

Kerime aastaid. Seekord tagasi. 1992. aasta. Ardo osales lavakooli katsetel Peeter Raudsepa lavastatud katkendis – Samuel Becketti «Lõppmängus». Sees. Ardo on lavakas, on üliõpilane. Lavaka ajast tõusevad Ardo jaoks esile pigem negatiivsed mälestused. Hirm Komissarovi punaste tulede ees. Ehk siis hirm, ajuti, saada välja visatud. Kui ei tee just nii, nagu kästakse. Oli neid, keda visati. Liiga pragmaatiline lähenemine, liiga palju käsitööd, inimeste pulkadeks lammutamist, meenutab Ardo. Ma ei saanud seal jalga maha.

Hilisemast ajast on üks roll Ardole eriliselt mällu jäänud. Chansonnier ehk eestipäraselt šansonjeer, jutustaja roll Heinz Karl Gruberi kirjutatud, pandemooniumiks nimetatud lavaloos «Frankenstein». See oli pöörane tükk, milles muusiku-näitleja oskused oma koha leidsid. Lavale jõudis see Von Krahli teatri ja Estonia koostöös. Ja Ardo oli solistina laval, mitte orkestriaugus. Klarnet ei kuivanud riiulil. Muusikat tegi ta ikka. Eriti Kurva Muusika Ansambel. Mäletame. Oli hea. Kurb, et seda enam ei ole.

Rakvere teatrisse pärast lavaka lõpetamist. Viis aastat tihedat ja viljakat näitlejatööd. Rakveres sain ma jala maha, ütleb Ardo. Osatäitmised paljudes lavastustes. Ei tekita siia nimekirja. Lavastuste andmebaasis on kõik olemas. Siin algas ka muusika loomine lavastustele ja filmidele.

Aastad 2001–2003 Eesti Draamateatris näitlejana. Mulle ei jagunud rolle, ütleb Ardo. Lavastajad ei näe sind, ütles Priit Pedajas. Usk enesesse on löögi all. Ja kui Ardole kolmandat korda teatri muusikaala juhataja kohta pakutakse, võtab ta selle vastu. 2011. aastani teeb ta seda tööd.

Lein lava ja laval loomise pärast. Alkohol hiilib ligi ja hakkab elust liiga suurt tükki võtma. 2009–2011 teeb Ardo EMTAs läbi komponeerimise magistriõppe. 2011 on murdepunkt. On valida, kummale poole kukkuda. Langemise või loomise poole. Ardo valib loomise. Üha suurema kaldega kontserdimuusikale.

Kurb kriisk ja teised loomised

Nii umbes aasta eest oli Ardo perega Soomes Kuhmoinenis. Elu järve ääres mökki’s. Järve peal elas ja toimetas kaks kauri. Kriiskasid. Ardo salvestas nende kriiskamist. «Kurb kriisk» ütleb ta selle heli kohta. Kurvast kriiskamisest hakkas kujunema teos altflöödile ja elektroonikale, mis sai nimeks «Gavia Arctica». Nõnda kõlab järvekauri nimi ladina keeles. Eesoleval suvel, 9. augustil toimub Ardo autorikontsert Holdre mõisas. Seal peaks «Gavia Arctica» maailma esiettekanne teoks saama.

Hetkel on Ardol töös muusika kirjutamine Hardi Volmeri anima-eluloofilmile Georg Lurichist ja teos kahele tšellole. Tema kirjutatud on muusika Jaak Kilmi mängufilmile «Vari». 2022. aastal valmis ja jõudis esiettekandeni klarnetikontsert ja ooper. Lihtsalt üksikud näited.

Üks unustamatu loomine – ilmselt nii Ardo kui ka väga paljude lauljate, muusikute, kuulajate jaoks. 2025. aasta üldlaulupeo jaoks tellis laulupeo üldjuht Heli Jürgenson Ardolt ühendkooride kontserdi lõpulaulu.

Selle ettekandmise koht ja aeg olid väärikaimad võimalikest – laulupeo finaalis, lõppkontserdil. «Allikas» – sellise nime sai tellitud lugu lõpuks. Allikast see ka räägib. Ja sündimisest, rõõmust ja hoidmisest. Pool aastat kaevas Ardo eesti luuletajate teostes, et muusika loomiseks sobivaid sõnu leida. Ei leidnud. Tellis sõnad hoopis Hasso Krullilt. Ja siis sündisid sõnad, millele muusika sai sündida. Juba teose avaread tõstavad lugeja maapinna kohale. Mis siis veel kogu teosest, muusika ja sõnade ühisest jõust rääkida, kui seda laulukaare all laulab 30 000 lauljat.

Laulupeoni oli veel kuid, kui laul Eestimaal juba tegusid tegi. Sütiste Metsa Seltsi FB lehel on 2024. aastast postitus Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal asuva Rõõmuallika kaitseks, mida suusasilla rekonstrueerimine hävitada ähvardab. Postitus koos «Allika» avasõnadega: «Allikas metsa sees, kaua on sündinud, / ainuke allikas õele ja vennale.»

Lennart Meri naeratus

Hea on olla seal, kus saad otsida, ütles Ardo meie kohtumisel. No ja mõistlik on otsida seal, kus leidmise lootust. Mitte nagu joodik, kes laternaposti all kadunud võtit otsib. Sest seal on valge otsida. Selle lisan mina sisekõnes. Inimese ellu peab mahtuma vaprust teha vahel suuri pöördeid, elu muutvaid otsuseid. 2011. aasta, suure kriisi aeg viis Ardo koos perega Tartusse. Peret oli siis veel vähe – abikaasa Maria ja kooli minemise ikka jõudnud Karl. Nüüdseks on lapsi kolm. Marta on 11- ja Margaret kaheksa-aastane. 2011. aastast on vaba mees Ardo Ran Varres elanud vabakutselise looja, helilooja elu. Jalg on maas? Jalad on maas mõlemad.

Kuidas vaba mees loob? Näiteks nii. Kui elu pakub põneva hetke, sünnib sähvatus, idee, mis võiks väärida setitamist ja teoseks kasvamist, paneb Ardo selle oma märkmikku kirja. Märkmikku kirja? Käsitsi ja pliiatsiga? Oh ei. Toksib telefoni. Palun tal mõnd ideed näidata. Parimad jäävad peitu, selge see. Aga üks tuleb jagamisele.

See idee on kirja pandud märksõnadega «Lennart Meri naeratus». Päris noor, kuid mitte enam lapseohtu Ardo surus mingi sündmuse raames Tallinnas Raekoja platsil kord president Lennart Meri kätt. Ütles: tervist, härra president. President vaatas Ardole silma ja vastas: tugev hääl ja tugev käsi. Nii peabki olema. No ja sähvataski. Äkki võiks luua, aga vist ei loo kunagi, arvab Ardo. Loo pealkirjaga «Lennart Meri naeratus».

 

https://kultuur.postimees.ee/8473484/inimestest-aegamooda-ardo-ran-varres-gavia-arctica-kurb-kriisk

Klassikaraadio vestlussaates "Pähklipureja" uuriti, kas tehisaru kasutamine teatrimuusika loomisel on probleem või innovatsioon. Helilooja ja valdkonna eksperdi Ardo Ran Varrese sõnul seavad AI-rakendused originaalmuusika loomise juures kahtluse alla helilooja mõiste. Ta lisas, et ehk ei olegi mõtet enam originaalmuusika-preemiat välja anda.

Helilooja Ardo Ran Varres läkitas Eesti teatrijuhtidele ja Eesti Autorite Ühingule (EAÜ) murekirja, mis tõukub tänavuste teatriauhindade originaalmuusika žürii tööst, kus eksperte vaimustas lavastuse muusika, mis, nagu hiljem selgus, oli loodud tehisaru-rakenduse Suno abil. Kes on helilooja ja mis on autorlus ajal, kui igaüks meist võib muusika-tehisarurakenduste abil heliteoseid teha?

Varres on tegelenud lavastuste muusikalise kujundustega peaaegu 30 aastat ja on lavastuste originaalmuusika žürii esimees. "Kui ma kohtun lavastajaga, kes annab mulle lähteülesande, siis ma pean sellest aru saama, saama aru, mida minult oodatakse ja mida ma saan teha selleks, et võimestada dramaturgiat ja lavastust. Selleks tuleb teha väga palju eeltööd, õppida, koolitada ennast, see on elukestev õppe. Tunda instrumente, muusika-ajalugu jne," rääkis Varres.

"Põhimõtteliselt võin ma teha näiteks ühe väga lihtsa klaveripala. Kui see sobib sinna lavastusse, siis ma olengi selle lavastuse helilooja ehk originaalmuusika autor. Sel hetkel, kui ma teose olen valmis teinud, rakendub sellele automaatselt ka autoriõigusseadus. Ma ei pea seda kuskil kinnitama või tõestama. Kui ma peaksin õnnetuse kombel siit ilmast lahkuma, siis minu järeltulijatel on 70 aastat minu surmast veel õigus selle teose autoritasusid koguda."

Helilooja annab valmis teose lavastuse teenistusse ja töö eest õiglase tasu saamiseks tekib teatriga lepinguline suhe. "Sest seda teost ei mängita tasuta. Kui publik tuleb saali, siis tema käest küsitakse piletiraha ja piletiraha pealt on õigus saada ka autoritasu. Need summad on kokkuleppelised ja aja jooksul välja kujunenud, mingeid tariife ei ole olemas. See kokkulepe võib olla väga lihtne, et ma saan ühekordse tasu, aga ma võin ka teha lepingu nii, et saan piletitulult paar protsenti autoritasu," selgitas Varres ning lisas, et seda saab paluda teha ka EAÜ-l, kellest saab siis autori esindaja, kes võtab veidi vahelt ja kannab iga kuu tasud autori pangakontole.

Klassikalise registreeringu puhul, kus pole tehisintellekti kasutatud, jaotuvad n-ö õigused: sõnade autor 50 protsenti ja muusika autor 50 protsenti. EAÜ kodulehel teoseid registreerides saab täna näiteks arranžeerijaks märkida ka AI, aga tasujaotusprotsent on sel juhul null.

"Osades riikides võib see protsent olla ka üle nulli ja autoritasu jagatakse võrdselt kolleegide vahel ära, sest seda sama Suno ja teisi tehisaruplatvorme on treenitud täiesti illegaalselt teiste inimeste loomingu ja sajandite pikkuse vaevaga. Kui seda enda hüvanguks kasutada, siis on päris mõistlik ka seda autoritasu jagada. Minu eksperimendi korras valminud ja registreeritud lugu on muidugi väga väike näide, aga sama olukord võib tekkida ka mingi hiti ümber, mis läheb viraalseks ja toob sisse miljoneid," sõnas Varres.

Möödunud aastal üllatas ühe suure riigiteatri lavastuse muusika lavastuste originaalmuusika žüriid täielikult, sest see kõlas väga võimsalt, meisterlikult, filmilikult, eepiliselt ja orkestraalselt. "Ja peapreemia, palun väga. Kuni ühel žüriiliikmel tekkis mõte vaadata, et mida see inimene õppinud on. Ei leidnud seda infot, et inimene oleks heliloomingut või orkestratsiooni õppinud. Tekkis kõhklus, kus on seda salvestatud, kust on orkester palgatud, sest see kõik oli teatri mõistes ebaproportsionaalne. Meil on Eestis võib-olla paar inimest, kes suudavad sellega professionaalses mõttes tegeleda. Aga ka neil ei ole sellist finantsi," tõdes Varres.

"Siis helistati lavastajale ja saadi teada, et see ongi Suno AI abil arranžeeritud muusika. Kindlasti on seal originaalne sisend suur, aga see, kuidas ta kõlab on otsetee suurde filmilikku maailma. Tekib küsimus, kui meil on originaalmuusika žürii ja preemia, siis kas me peaks selle preemia sinna andma või selle üldse ära jätma. Kust lõpeb helilooja käsitöö-oskus. Võib-olla ma mõjun oma käsitöö-oskuse jutuga vanamoodsalt, aga kui te käite läbi muusikakeskkooli, muusikaakadeemia, tegelete seal valkdonnas, siis te näete üha enam, et käsitöö-oskus on võtmeküsimus. Selle ümber keerleb kõik," märkis ta.

"Nüüd on meil masin, mis on varastanud kokku kogu maailma muusika. Küsimus ei ole ainult harmooniates või meloodiates, vaid ka tämbrites, pillikõlades, salvestustehnikas, kitarrivõimendites. Ehk ka kõlamaailma know how on masin kokku varastanud. Helilooja mõiste pannakse teatri- ja filmimuusika kontekstis väga selgelt kahtluse alla," nentis Varres.

Küsimus, kas üldse originaalmuusika preemia väljaandmisega jätkata, tekitabki Varrese sõnul see, et kõnealuse lavastuse muusika tehisintellektsus ei tulnud mitte kuskilt ise välja. "Ei kavalehelt, ei kodulehelt. Teatri juhtkond ei teadnud sellest mitte midagi. Teatri muusikaala juhataja ei teadnud sellest mitte midagi. Isegi muusikaaruandes, mis EAÜ-le esitatakse, ei olnud seda kirjas. Kui eksperdid poleks väga lähedale zoom'inud, siis ei oleks keegi seda läbi hammustanud ja olekski tundunud, et imed on võimalikud ja üleöö võib keegi saada maailmatasemel filmiheliloojaks," rääkis Varres.

EAÜ: ei ole selge, kust jookseb autoriõiguste piir

Eesti Autorite Ühingu juhi Mati Kaalepi hinnangul on tegu märgilise hetkega, kus masin ei ole lihtsalt inimesega konkurentsivõimeline, vaid on juba positsioonis, kus ta paistab inimesest ette jõudvat.

"Nad kaalusid ikkagi sellele teosele peapreemia andmist, aga peamine põhjus, miks nad seda lõpuks ei teinud, oligi küsimus, kas nad tunnustavad inimest või kedagi teist. Autoriõiguslikult tähendab see esiteks seda, et meil ei ole selge, kust jookseb autoriõigusega kaitstud piir. Täna eeldame, et kui inimesed ise teose teevad, siis on seal loominguline komponent täidetud," rääkis Kaalep.

"Kui on teos tehtud masina poolt või selle kaasabil, siis on selle loomingulise piiri tõmbamine palju keerulisem. Tugineme siin üpris palju autorite enda aususele ja hinnangule – kui palju nad on teose sündimiseks enda sõnul ise vaeva näinud. Meie jaoks on see ülioluline, sest kui ei ole tehtud loomingulisi valikuid, siis ei saa teos ka autoriõiguslikku kaitset. Masinate tehtud teosed ei ole kaitse all," sõnas Kaalep.

Sunosse kahe-kolme märksõna lisamine loominguliseks valikuks ei kvalifitseeru. "Selgelt peab olema näidatud, et inimene on teinud valikuid. Mitte lihtsalt "võta paberi leht ja prindi välja". See ei saa olla lihtsalt mehaaniline käskluse andmine, vaid seal peavad olema loomingulised otsused. Ühelt poolt on see piir õiguslikult paika vaidlemata. Teiselt poolt on see ka ühiskondlikult kokku leppimata. Ma ei oska täna öelda, et kui kirjutatakse esialgsest viibast kümme edasiarendavat viipa, siis kas tehakse loomingulisi valikuid," tõdes Kaalep.

"Aga võib üsna kindel olla, et kui kirjutatakse mõned märksõnad või üks viip, siis see ei ole autoriõigusega kaitstav teos," lisas ta.

Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Pähklipureja", intervjueerisid Miina Pärn ja Aurora Ruus

https://kultuur.err.ee/1610007712/ardo-ran-varres-ai-seab-teatri-ja-filmimuusikas-kahtluse-alla-helilooja-moiste